Pitoreskne fotograafia

Alfred Stieglitz "Inimese käsi" 1902

Mõistega pitoreskne fotograafia ehk pitorism tähistatakse nii ajaloolist fotograafiastiili kui ka rahvusvahelist liikumist, mille kõige aktiivsem periood langeb ajavahemikku 1860. aastatest kuni Esimese maailmasõjani. Pitorismi iseloomustab esmajoones maalilähedus ja romantilised teemad, mille saavutamiseks kasutati pehmet fookust, põhjalikku järeltöötlust karedal pildipinnal (sh graveerimist) ja kindlate reeglitega kompositsioonivõtteid.

Pitorismi esindajatele oli foto pigem võimalus enese projitseerimiseks kujuteldavasse reaalsusesse, „teise reaalsusesse“ [1], nagu see võis toimida joonistuse, maali või gravüüri kaudu, mitte niivõrd päriselu dokumenteerimine.[1] Ideaaliks oli kujutada ilu, harmooniat, üldistusi, poeetikat, emotsiooni, müstilisust ja sümbolistlikkust.[1]

Mõjutatud oldi impressionismist, jaapani graafikast (kakemono), sümbolismist, kubismist ja Les Nabis' liikumisest.[2] Üldiselt rääkides oli enamus Euroopa pitorismi viljelejaid osa suuremast sümbolismi hoovusest.

Tehnikatest kasutati kummitrükki, süsitrükki, õlitrükki; kombineeriti ja retušeeriti negatiive, muudeti pildipinda, asetati mitmeid emulsioone üksteise peale. Enamik meetodeid oli kontaktmenetlused.[3]

  1. 1,0 1,1 1,2 Impressionist Camera: pictorial photography in Europe 1888–1918. Toim. F. Ribemont, Patrick Daum... [jt]. London; New York: Merrell: Saint Louis Art Museum, 2006.
  2. F. Ribemont, lk 15–19
  3. F. Ribemont, lk 10–11

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy